Irish Cob / Tinker / Coloured Cob / Gypsy Cob
Veidi Tinkerite saamise loost:
1998 loodi Iirimaal The Irish Cob Society, et säilitada ja kaitsta seda tõugu. Tõug ise on kujunenud mitmete põlvkondade vältel mustlasrahva poolt, kes ei pidanud kirjalikku tõuraamatut vaid andsid sugupuud ja liinid edasi verbaalselt põlvkondade vahel.
Alguses ei pööratud väga suurt tähelepanu värvusele vaid pigem iseloomule. U 50 a tagasi hakati neid hobuseid teadlikumalt karvasemaks aretama ja värvuselt eelistasid mustlased must-valget ja raudjas-valget. Kõik mustlaste poolt tunnustatud tõule aluse pannud hobused olid Iiri päritolu.
Irish Cob, Gypsy Cob, The Coloured Cob, Euroopas tuntud ka Tinkeri nime all - nimesid palju aga hobune on üks. Pigem on ta tööhobuse tüüpi.
Mustlased enamasti ei pannud oma hobustele nimesid, vaid kutsusid neid mingi konkreetset hobust iseloomustava sõnaga (iseloomu, värvuse, omaniku vm sarnase järgi)
Alguses eelistasid mustlased kergemaid ja kiiremaid hobuseid, et liikumine oleks kiirem. Sel ajal kasutasid nad lihtsamat vankrit, mis oli pealt lame ja vedasid oma telke ja muud vajalikku sel viisil kaasas.
HIljem kui kasutusele tulid karavanid (vardod) läks juba tarvis suuremat ja tugevamat hobust. Karavanid sisaldasid kogu mustlaspere elu, võiks öelda, et kodu koos sinna juurde käiva sisustusega. Kuna need vankrid olid sedasi ülirasked kõndis pere enamasti vankri kõrval välja arvatud väga väikesed lapsed ja vanakesed. Tugevama ja suurema hobuse saamiseks hakati aretuses kasutama Shire, Clydesdale, Gallower (väikesed meeletu veojõuga, kiired sitked hobused) tõugu hobuseid Nii hakkasidki tulema karvasemad jalad ja ka erinevad värvused. Mustalste hobused pidid olema vastupidavad, tugevad, hea veotahtega, kerged käsitleda, rahuliku temperamendiga ja hea närvikavaga, et säilitada rahu erinevates situatsioonides. Heatahtlikud olema ka inimese suhtes, eriti just laste. Söögi osas vähenõudlikud, sest süüa said nad seda, mis parasjagu peatuspaiga ümbruses ja teeääres saada oli.